Kui elu kaob käest, tuleb leida teine tee

[angrygoose631]

Mäletan seda õhtut nagu eile. Vihma kallas vastu akent, korter oli tühi ja külm, ja ma istusin diivanil, vaadates lakke. Töö oli kaotatud kaks nädalat tagasi. Naine oli kolinud oma ema juurde. Sõbrad ei vastanud kõnedele. Ma ei tea, kuidas ma täpselt sinna jõudsin, aga ühel hetkel avasin ma sülearvuti ja hakkasin otsima midagi, mis mind sellest kõigest eemale viiks. Ma ei otsinud otseselt hasartmänge, aga kui ma sattusin lehele nimega vavada login, jäin ma esmalt lihtsalt vaatama. See tundus nagu üks paljudest kohtadest, kus inimesed üritavad õnne proovida. Aga minus oli midagi, mis ütles, et proovi. Vähemalt korraks.

Alguses läks kõik vastu taevast. Ma panin sisse väikese summa, mis mul veel alles oli. Mõtlesin, et see on nagu loteriipilet -- kaotan selle ära ja lähen magama. Aga siis juhtus midagi. Ma võitsin. Mitte palju, aga piisavalt, et tekiks tunne, et äkki on mul veel lootust. See oli nagu sähvatus pimedas toas. Järgmisel päeval tegin seda uuesti. Ja siis veel. vavada login muutus minu jaoks nagu ukseks, mille taga ei olnud enam vihma, ei olnud tühja korterit, ei olnud kõnesid, mida keegi vastu ei võta. Seal oli ainult see hetk, kui ratas peatub ja kõik on võimalik.

Ma ei taha öelda, et see oli tark tegu. See ei olnud. Ma kaotasin mitu korda järjest. Istusin öösiti üleval, silmad punased, sõrmed klaviatuuril, ja mõtlesin, et järgmine kord on kindlasti see kord. Aga samal ajal hakkasin ma märkama midagi muud. See polnud ainult raha. See oli see tunne, et ma olen millegi osa. Et ma oskan midagi teha. Et ma ei ole lihtsalt mees, kes kaotas töö ja kelle naine ära läks. Ma olin keegi, kes teeb otsuseid. Kes võidab. Kes kaotab. Kes proovib uuesti.

Ühel hilisõhtul, kui ma olin jälle vavada login lehel, juhtus midagi naljakat. Ma võitsin üsna suure summa. Mitte mingi jackpot, aga piisavalt, et ma oleks võinud arveid maksta. Ja ma hakkasin naerma. Mitte sellepärast, et ma nii palju võitsin, vaid sellepärast, et ma mõistsin, kui sügavale ma olin selle asjaga läinud. Ma olin istunud seal tunde, unustanud süüa, unustanud helistada sõbrale, kes oli mulle tegelikult mitu korda helistanud. Ma olin põgenenud. Aga see põgenemine oli andnud mulle midagi, mida ma ei osanud oodata -- vaheaja. Aja, mil ma ei mõelnud sellele, kui valus on reaalsus.

Järgmistel nädalatel hakkasin ma asju tasapisi korda tegema. Mitte sellepärast, et ma oleks äkki rikkaks saanud, vaid sellepärast, et see põgenemine oli mulle näidanud, kui palju ma tegelikult suudan taluda. Ma leidsin uue töö. Võtsin naisega ühendust. Me ei ole veel koos, aga me räägime. Ja ma käin endiselt vahel vavada login lehel. Aga nüüd teisiti. Ma ei istu seal tunde. Ma ei pane sisse raha, mida mul pole. Ma teen seda nagu inimene, kes vaatab filmi -- teades, et see on lugu, mitte elu.

Ma tean, et see kõlab veidralt. Kuidas saab öelda, et hasartmängud aitasid sul eluga toime tulla? Aga minu jaoks ei olnud see ainult mäng. See oli koht, kuhu ma põgenesin siis, kui ma ei suutnud enam oma mõtetega üksi olla. Ja see andis mulle aega. Aega, et hingata. Aega, et mõista, et ma ei pea kõike kohe lahendama. Et ma võin lihtsalt olla. Ja kui ma lõpuks tagasi tulin, oli reaalsus natuke pehmem. Mitte sellepärast, et ma oleks võitnud. Vaid sellepärast, et ma olin ära olnud.

Nüüd, kui ma sellele tagasi mõtlen, näen ma, et kõige tähtsam oli see, et ma ei jäänud sinna. Ma kasutasin seda kohta nagu varjualust, mitte nagu kodu. Ja see ongi minu lugu. Ma ei soovita kellelegi, et nad hakkaksid hasartmänge mängima, et probleemide eest põgeneda. Aga ma tean, et mõnikord on vaja kohta, kus saab hetkeks hingata. Minu jaoks oli selleks vavada login. Ja see aitas mul lõpuks leida tee tagasi iseenda juurde. Vahel piisab sellest, kui keegi -- või miski -- annab sulle hetke, et sa ei peaks kõike korraga kandma.